Kuhu liigub kinnisvaraturg?

Kinnisvaraturul läheb paremaks, aga arenguruumi on veel piisavalt. Võrreldes kahe aasta taguse ajaga on eluaseme keskmine ruutmeeter kallinenud 620 eurolt 760 eurole ehk 22%. Võiks ju rahule jääda? Paraku näitab tehingustatistika siiski, et kui aastail 2003 ja 2004 tehti Eestis eluasemetega kokku keskmiselt 1000-1300 tehingut kuus, siis tänaseks on sellest järel vaid napp 600-700 tehingut. See on tase, mida viimati nähti kümmekond aastat tagasi. Keskmine hindki on võrreldav buumieelse 2005. aastaga.

Eesti eluasemeturg uueneb tempos 1% aastas. Eeltoodule lisaks vaatleme eluasemefondi üldist uuenemist uusehitistega ning saame tulemuse, et Eestis ehitatakse juurde tublisti alla 1% uusi eluasemeid aastas kogu eluasemete mahust. Seega peaks keskmiselt igaühe eluase kestma oluliselt üle sajandi. Teame kõik maju, mis on ehitatud eelmise sajandi alguses või veel varem, ent tänaseks on neist lõviosa siiski aegunud ja seda ennekõike moraalselt.

Suurim osa eestimaalastest elab paneelmajades, millest vanem osa on tänaseks juba pool sajandit vanad ja kuigi raudbetooni püsivuses ka järgmisel poolsajandil pole meil põhjust kahelda, ei ole ilmselt ülekohtune arvata, et aja edenedes on paljudel soov millegi uuema ja kaasaegsema järele.

Kuhu siis ikkagi liigume? Selgelt on meie majade tulevikku suunamas energiakandjate kallinemine ning vajadus teha soojemaid/jahedamaid majasid ilma, et koduomanik peaks igakuiselt selleks kulutama. Teiseks oluliseks suunaks on ühiskonna enda areng – koos elatustaseme tõusuga väheneb põlvkonniti koos elamine ja sellest tuleneb ruutmeetrite arvu tõus inimese kohta. Soomes ja Rootsis on inimestel keskmiselt veerandi kuni kolmandiku võrra ruutmeetreid rohkem kasutada, ent korterid ei ole oluliselt Põhjalas suuremad, vaid neid on lihtsalt rohkem.

Võrreldes arenenud Euroopaga ei saa me praegu äelda, et kinnisvara on Eestis kallis – keskmine ruutmeetri hind on samas suurusjärgus keskmise palgaga ja rahvusvaheliselt peetakse seda mõistlikuks tasemeks. Nii nagu ei ole olemas keskmist inimest, pole ka keskmist kinnisvara, ikka on mõni piirkond odavam ja teine kallim ning alati on majal ja majal ka vahe sees.

Sattusin aasta eest siia lehte tsitaadiga “me ehitame neid maju veel nii, et paha hakkab” – siis ei olnud mahti siintoodud selgitust välja tuua, loodan, et sain toonase vajakajäämise parandatud. Jään endale kindlaks – lähikümnenditel ehitatakse Eestisse maju oluliselt rohkem kui viimasel kümnendil.

Lembit Tampere

Arco Vara juhatuse liige