Veiko Maripuu: täiuslik kriis – mis saab edasi
Tänapäevastes hindades maksis Euroopa sõjajärgse majanduse jalule aidanud Marshalli plaan 115,3 miljardit, inimese Kuule saatmise missioon 237 miljardit, siiani kestev Iraagi invasioon («sõda terroriga») 597 miljardit, Vietnami sõda (1964–1972) 698 miljardit, Teine maailmasõda (USA-le) 3,6 tril-jonit dollarit. Kuid kõikide kulutuste ema on siiski praegune finantskriis. Käesolev finantskriis on USA maksumaksjale läinud hinnanguliselt maksma juba 3,8–4,3 triljonit(!) dollarit.
Ometi on reaalmajanduses keerulisemad ajad alles ees. Majandus on peamistes majanduspiirkondades (USA, euroala), kuid ka Eestis päärdunud langusesse. Samas peegeldavad seni avaldatud langusnäitajad olukorda enne ulatusliku finantskriisi lahvatamist oktoobris ning enne seda, kui majandus hakkas tundma rahakriisi sügavamat mõju – aega, mil äriplaanide elluviimiseks või ka igapäevaseks majandamiseks pankadest enam laenu peaaegu ei saa ning raha hankimiseks ei ole eriti ka muid alternatiive, kuna krediiditurud ei toimi.
Oktoober oli maailma kapitaliturgudel üks mustemaid kogu ajaloo vältel. Vallandus tuletorm, mis oli tuha all hõõgunud juba pikka aega. Olulisemad märgid, et USA madala krediidivõimega ehk maakeeli äeldes väheste või lausa ilma sissetulekuteta kinnisvaralaenu saajate probleemid kuhjuvad ja riskid suurenevad, tekkisid juba 2005. aasta septembris – rohkem kui kolm aastat enne täiusliku finantskriisi vallandumist.
Suurenevatele riskidele tähelepanu juhtijate avaldused ei takistanud aga turuosalisi järgneva kolme aasta jooksul turule paiskamast uusi eksootilisi finantsinstrumente, mis kasvatasid laenude andmist väheste sissetulekutega laenusaajatele veelgi kiiremas tempos ning selliste instrumentide läbipaistmatuse tõttu lükkasid probleeme edasi.
See oli aeg, mil poliitikud ega järelevalvajad ei teinud ühtki tõsist katset riskide kasvu pidurdada. USA rahandusminister Henry Paulson tunnistaski eelmisel nädalal, et finantskriisi põhjustasid muu hulgas valitsuse tegevusetus ja väärsammud ning rahandusasutuste liigne riskimine.
Seetõttu kasvasid probleemid järjest ning et hoiatavaid tagasilääke turgudel nii 2007. aastal kui 2008. aasta alguses sama hästi kui eirati, jõudis oktoobris lõpuks kätte juba ulatuslik paanika, mis on turgude suurim vaenlane.
Nüüd asuti tegutsema, kuid ülepeakaela. Kui seni olid poliitikud olnud äraootavad, siis seekord keerati teise äärmusesse – valitsuste viimase paari kuu võetud uued kohustused käivad nendele riikidele eelkõige lühiajaliselt üle jõu. Väidetavalt on USA valitsus juba paisanud süsteemi päästmiseks summa, mis moodustab umbes 30 protsenti USA SKTst.
Osa riike lubas garanteerida kõikidele vastava riigi pankades (ja mitmel juhul ka nende pankade välisfiliaalides) raha hoidvatele isikutele kõik nende hoiused. Rääkimata intresside alandamistest, likviidsus- ja laenugarantiidest, muude kohustuste tagamisest, varade ostust, kapitali süstimisest pankadele, deposiidigarantiide suurendamisest. Nii ulatuslikke plaane kinnitades keerati vint teadlikult üle, sest rahaturud tuli igal juhul maha rahustada, samuti oli vaja panna taas toimima rahaturud.
Enamik praegustest probleemidest on saanud alguse USAst ja tuleb eeldada, et ka paranemine peaks hakkama paistma sealt. 85 protsenti pankadest on otsustavalt karmistanud oma laenustandardeid suurtele ja keskmise suurusega ettevõtetele – nendele, kes peaksid olema esimesed, kellele pangad soovivad raha anda.
See näitaja pole olnud veel kunagi nii karm kui nüüd. Sama sõnumi Euroopast annab indeksi iTRAXX liikumine, mis lihtsustatult mõõdab laenuandjate usku Euroopa tugevaimatesse laenuvõtjatesse – mida kõrgem on indeks, seda halvemini peaks ka laenud olema ettevõtetele kättesaadavad.
21. novembril saavutas indeks oma ajaloo kõrgeima taseme. See tähendab, et hoolimata keskpankade jõupingutustest teha süsteem uuesti likviidseks ei leia raha teed lõppklientideni.
Sellel on mitu põhjust. Esiteks peavad pangad aitama iseendid. Pankadeni peab jõudma kindlustunne, et häda korral saavad nad abi. Seejärel peab saabuma kindlus, et olukord pankadevahelisel turul on muutunud stabiilseks. Samal ajal peavad finantsasutused lahendama ära eilsed probleemid.
Paljud pangad lõdvendasid liigselt laenude andmise standardeid ning paljud investeeringuid tegevad ettevõtted soetasid viimaste aastate buumi jooksul vara ilma pädeva analüüsita. Nüüd on selle tagajärjeks suurenevad laenukahjumid ja kivina kukkunud varahinnad, kuid ka selline vara, millega praegu üldse kaubelda ei saa.
Teiseks ei usalda pangad majanduse väljavaateid ja arvestavad sellega, et ettevõtetel ja inimestel, kes soovivad laenu võtta, on ees halvemad ajad.
Alles seejärel, kui taastub usaldus, kui finantsasutuste bilansid on eilsetest probleemidest puhastunud, kui krediidikahjumite ulatus on suures osas teatavaks saanud, kui usk majandusse hakkab taastuma, võib hakata lootma, et raha saab tunduvalt kergemini ja odavamalt kui praegu ja lähitulevikus. Uute kriiside ennetamiseks tuleb uuendada ka regulatsioone, kuid eesmärk ei tohi kindlasti olla ülereguleerimine. Et mitte teha pikaajaliselt rohkemgi kahju, peab siin rõhk olema sõnal «tark», mitte «massiivne».
Praegu, kui krediidikahjumite ulatus on täielikult kokku arvutamata ning tarbijate seas süveneb pessimism, pole alust arvata, et olukord võiks paraneda märkimisväärselt kiiremini ka juhul, kui ei tule uusi tagasilääke.
Ka Eesti majandusolukord halveneb enne normaliseerumist ja uut tõusu veelgi. Vahepealne kainenemine peab aitama majandust puhastada ebaefektiivsetest äridest, vähendades siseturule suunatud majandussektorite osakaalu ning vähendades täätajate palgakasvu ootusi.
Kaugemas perspektiivis – juhul kui õnnestub tagada stabiilsem keskkond (sh maksude osas, suhete valdkonnas Venemaa jt riikidega), millega kaasneb pikaajalise konkurentsivõimega välisturgudele suunatud majandusvaldkondade arendamise ja toetamise keskkond, kuid mille regulatsioonid ei tohi olla liiga jäigad – on praegusel kriisil tulevikule positiivne mõju. Selle nimel peab järgnevate aastate jooksul kõvasti tääd – ja koostääd – tegema.
