VILLU ZIRNASK: Kinnisvara vajajad on väsinud ootamast
Buumi ajal oli kinnisvaramaakleritel tavaks jutustada, et kinnisvara järele on alati nõudlust, sest inimesed ju ikka sünnivad, abielluvad, lahutavad – elu on pidevas liikumises.
Põhimõtteliselt on see õige jutt, iseasi millist hinnataset ja tehinguaktiivsust sellega põhjendatakse.
Sündiva-abielluva-lahutava kontingendi kraesse saab ajada osalt viimasel ajal ilmnenud turu elavnemise märgid. Näiteks fakti, et erinevalt tavalistest aastatest, kus äge ost-müük toimus kevadel ning kesksuvel saabus rahunemine, tõotab tänavu hoopis juuli kujuneda Tallinna kinnisvaraturul senise aasta kõige aktiivsemaks kuuks.
Südasuvine aktiivsus polegi nii imelik, kui arvestada, et eluasemehinnad on viimase aastaga langenud märksa kiiremini kui sissetulekud, ligi 16-protsendine tääpuudus (Eurostati andmetel) tähendab, et 84 protsendil tääst huvitatud isikutel on tää olemas, pangad pole eluasemelaenude väljastamisest täielikult loobunud ning euribor on väga madalal tasemel.
Nii mõnelgi juhul võib eluaseme ostmine olla praegu palju mõistlikum samm kui keset buumi, mil seda ekslikult väga targaks tegevuseks peeti. Kas võibki siis nüüd äelda, et kinnisvaraturu põhi on käes?
Pelglikkus püsib
Psühholoogiline taust, mis vahepeal inimesi hullutada aitas – soov oma elamistingimusi parandada – pole muutunud. See soov on eestlastes endiselt olemas, kuid paranenud on arusaamine oma tegelikest võimalustest ja sellest, mis päriselt kvaliteetkinnisvara mõõdu välja annab. Valimatu ostuhulluse kordumine enne 10–15 aastat, kui peale on kasvanud uus põlvkond kinnisvaraostjaid, ei ole tõenäoline. Pelglikkus isegi mõistlike tehingute ees võib pü-sima jääda mõneks aastaks – siin sõltub palju Eesti makromajanduslikest suundumustest.
Teine tähtis nõudlust mõjutav tegur on laenude kättesaadavus. Teatud mahus peavad pangad kinnisvaraostjaile laenude andmist jätkama kas või sellepärast, et oma finantseeritud arendustele või hättajäänud laenuvõtjate varale ostjaid leida. Kuna hinnad on tublisti langenud, võib väljaantud laenude mahu vähenemine jätta olukorrast petliku mulje – kogu müügis oleva kinnisvara ostmiseks polegi ostjail praegu vaja sama palju laenu kui eelmisel aastal.
Intressimääradelt, mis samuti kinnisvarahuviliste ostujõudu mõjutavad, võib lähema viie aasta jooksul oodata väga erinevaid arenguid. Enamiku laenude baasiks olev euribor, nagu äeldud, on praegu väga madal, aga sellest ei tohi lasta ennast uinutada, sest eeldusel, et paari-kolme aasta pärast on euroalas deflatsiooni asemel probleemiks saanud inflatsioon, on ka euribor tõusnud mitu korda kõrgemaks. Võimalus, et eestlastele kompenseeriks osa sellest tõu-sust meilt küsitava riskipreemia vähenemine, on samal ajal väga kahtlane.
äärmuslikul juhul – kui juhtivad majandused kriisi leevendamise eesmärgil paisutatud rahapakkumise tagasitõmbamisega hiljaks jäävad – võib aga kinnisvara jälle ka investeerimisobjektina päris popiks muutuda, sest pangakontol või rahaturufondis on raha inflatsiooni eest halvemini kaitstud kui kinnisvaras või aktsiates.
Allikas: 22.juuli 2009.a. Eesti Päevaleht